Mari Teede loodusfotod

Ahvidele mõeldes tekivad mul vastakad tunded. Meenub, kuidas üks väike ahvipärdik hüppas mulle käsivarrele ja hakkas õrnalt mu pluusikaelust näppima. Või teine ahvike, kes tasakesi mu sandaalide rihmu lahti harutas. Paar päeva hiljem hüppas aga puu otsast üks suur isane ahv mulle õlale ja hakkas jõhkralt prille eest rebima. Püüdsin teda ära lükata, aga ta istus nagu kivi mu õlal. Lõpuks jooksis üks kohalik meie juurde ja viskas talle pähkleid. Ahv lasi kohe katkise prillisanga lahti – ta teadis juba, kuidas süüa saab!