Mari Teede loodusfotod

Ühel hommikul läksin jälle fotokaga uitama. Ootamatult jooksis metsatukast välja metskits. Kükitasin kiiresti ja tõstsin fotoaparaadi näo ette. Kits jooksis mõned sammud ja märkas siis mind. Teadsin juba varasematest kogemustest, et sellises asendis ei sarnane ma inimfiguurile. Kits tegi uudishimulikult poolkaare ümber minu, kuni tundis mu lõhna. Hetk hiljem põgenes ta üle põllu metsa suunas.

Seekord kohtusin metskitsega sumedas õhtuvalguses. Kits lamas põllul seljaga minu poole ja ehmatas mind nähes. Ta kargas püsti, jooksis mõnikümmend meetrit ja jäi siis seisma, et mind uudistada. Üks jalg oli tal kõverdunud ja ta näos oli uudishimu ja mõistmatus. Sel hetkel ma selle pildi tegingi.

Nädal aega tagasi olime oma maamajas Lääne-Virumaal. Ühel hommikul võtsin fotoka ja läksin jalutama lootes kohata metskitsi või mõnda huvitavat lindu. Jõudsin ühe mahajäetud talukoha juurde ja miski otse tõmbas mind sinna aeda. Astusin mõne sammu ja seisatasin hiirvaikselt kuuskede vahel. Rohukõrred liikusid tuules, ööbik laulis. Järsku nägin silmanurgast mingit liikumist. Keerasin pead ja ei uskunud oma silmi. Võsa vahel liikus mingi suur loom. Esimene mõte käis mul läbi pea, et see on suur koer või metssiga, aga siis taipasin, et see oli hoopis karu! Loodusfotograaf minus rõõmustas, kuid samas sain aru, et kinnisel põõsastega palistatud lagendikul 25 m kauguselt karuga kohtuda on üliohtlik. Põgeneda ei olnud mõtet, sest mu selja taga olid ragisevad oksad ja künklik maastik, kus nagunii kiiresti joosta ei saa. Karu on minust kindlasti kiirem. Samas olin kuulnud, et karu on ohtlik ainult varakevadel kui ta on väga näljane või siis, kui tema ja poegade vahele jääda. Ma ei julgenud end liigutada, et selja taha vaadata, kas poegi näha on. Karu ei olnud mind veel märganud ja rahmeldas noorte leppade vahel, ta tuhnis koonuga kuivanud lehtedes ja tundis end väga mõnusalt. Kuna mul ei olnud nagunii valikut, siis hakkasin teda pildistama. Sain kümmekond pilti tehtud – küll ta oli ikka nunnu! – ja siis hakkas karu minu suunas tulema! Meie vahemaa vähenes veelgi. Tõstsin täiesti spontaanselt käed üles ja röökisin. Karu vaatas minu suunas jahmunult. Sain aru, et ta ei olnud mind ikka veel märganud. No muidugi, mul olid ja maskeerumisriided seljas. Tegin end hästi suureks, vehkisin kätega, trampisin jalgadega ja möirgasin kõigest väest. Nüüd nägin karu silmadest, et ta märkas mind. Nägin, et ta oli pahane ja hetkeks kaalus vist, kas mind rünnata või põgeneda. See oli otsustav hetk… ja siis punus suur karu mööda põldu metsa poole tagasi.

Minul läks hästi – sain tõelise elamuse ja pildid karust. Kuidas tegelikult tuleb käituda, kui karuga kohtud, sellest loe siit