Mari Teede loodusfotod

Ühel hommikul lendasid meie hotelli aeda kaks vaenukägu, kes asusid oma nõelteravate nokkadega muru seest tõuke ja putukaid õngitsema. Ei tea küll, millega nad sellise nime on ära teeninud?

Lõbusad sellid

Need kaks kollaste uimedega kala meelitasid mind vetesügavusse…

Veealune maailm

Esimest korda elus õnnestus mul vee all koralle ja värvilisi kalu pildistada. See oli väga lahe kogemus

Haigur Egiptuses

Need imeilusad lumivalged haigrud liuglesid vaikselt üle meie peade ja kogunesid kastmise ajal muruplatsidele, kus nad toidupoolist otsisid. Lindude määraja järgi näib tegemist olevat veisehaigrutega

Punase mere kohal

Vaade lennukist enne Sharm el Sheikhi maandumist

Käisin üle hulga aja Mustjõe ääres. Vaatasin kurvalt jõe äärde ehitatud koledaid maju, lõhutud kopratammi ja “korrastatud” jõge, kust olid minema veetud maha langenud hiigelsuured puud. Üks metsik looduslik nurgake on Tallinnas jälle kadumas. Õnneks olid alles jäälinnud ja teised asukad. Selles veendusin siis, kui kuulsin järsku jäälinnu teravat hüüdu ja nägin teda põgenemas. Järgmisel hetkel paiskusid igas suunas laiali sinikael-pardid ja üks jääkoskel ning jõelt tõusis lendu suur kanakull. Seekord ilma saagita. Pahandatud pardid prääksusid veel tükk aega omavahel. Koskel oli kanakulli ootamatust rünnakust nii heitunud, et ei pidanud mind enam mingiks ohuks ning ujus mu nina all edasi-tagasi ja lasi end igast küljest pildistada

Loojanguvalguses

Tänasel vihmasel ja sompus päeval tahaks vaadata pilte, kus on päike ja soojus

Männikjärve raba

Udune, vaikne, salapärane

Oktoober

Minek

Hõbehaigur

Hiljuti veel üliharuldaseks peetud hõbehaigrut kohtab Eestis aina sagedamini. Viimase aasta jooksul oleme hõbehaigruid pesitsemas näinud Peipsi ääres, Eisma küla lähedal, Vohnjas ja mujal

Vaikus

Hall-kärbsenäpp

Kärbsenäpid on oma nime väärt – nad napsavad putukaid otse õhust

Müstiline hommik

Metsvint

Kui me kevadel peale pikka talve esimest korda oma maamajja jõudsime, siis oli sinna just saabunud suur metsvintide parv. Metsvindid olid puude ja põõsaste okstel, maja katusel, korstna otsas ja isegi talusildi peal puhkamas. Tundus, et nad alles lõõtsutasid peale pikka rännuteed. Mõni päev hiljem lendasid nad edasi. Meie aeda jäi pesitsema üks metsvintide paar, kes suve jooksul kaks pesakonda poegi suureks kasvatas

Hallhüljes

Hallhüljes vees mõnulemas

Sookurg

Roosas koiduvalguses näeb sookurg välja nagu kodumaine flamingo

Ohakalind

Metskitsed varahommikuses udus

Tuttpütt

Rootsiitsitaja

Mustjõe ääres tutvusin hiljuti rootsiitsitajaga, kes oli muljetavaldav oma musta kiivri, valge salli ja pruunikirju kuuega. Käitumiselt meenutas ta linavästrikku.

Põhjavint

Imearmas suurte silmadega põhjavint lendas ühel hommikul meie aeda uudistama

Suurnokk-vint

Tärkamine

Jäälind ogalikuga maiustamas

Ootamatu kohtumine

Talvemuinasjutt

Jäälind

Pärast mitut kuud passimist jõe ääres õnnestus mul lõpuks avastada jäälinnu lemmikoks, millel ta meelsasti istus ja kalu jahtis. Edasi tuli mul juba valgust oodata ja kannatlikult varitseda. Ja siis lõpuks oligi ta täies hiilguses mu ees

Jõelähtme jõgi

Lumine maastik

Hämar aeg

Karge hommik

Urvalind

Rabavaikus

Sõtkas

Meenutades kuldset sügist

Esimene härmatis

Päikesetõus rabas

Mustlagle

Vananaistesuvi

Ilmataat tegi sellel aastal eestlastele pika, pika pai. Uskumatult soe ja päikesepaisteline suvi aina kestis ja kestis… Oktoobri keskel väsis ilmataat lõpuks ära ja mõtles, et ah, aitab neile küll. Ilmad läksid veidi jahedamaks ja kuldkollased lehed pudisesid mõne päevaga puude otsast alla