Jääkoskel

Käisin üle hulga aja Mustjõe ääres. Vaatasin kurvalt jõe äärde ehitatud koledaid maju, lõhutud kopratammi ja “korrastatud” jõge, kust olid minema veetud maha langenud hiigelsuured puud. Üks metsik looduslik nurgake on Tallinnas jälle kadumas. Õnneks olid alles jäälinnud ja teised asukad. Selles veendusin siis, kui kuulsin järsku jäälinnu teravat hüüdu ja nägin teda põgenemas. Järgmisel hetkel paiskusid igas suunas laiali sinikael-pardid ja üks jääkoskel ning jõelt tõusis lendu suur kanakull. Seekord ilma saagita. Pahandatud pardid prääksusid veel tükk aega omavahel. Koskel oli kanakulli ootamatust rünnakust nii heitunud, et ei pidanud mind enam mingiks ohuks ning ujus mu nina all edasi-tagasi ja lasi end igast küljest pildistada